Seekord siis sedamoodi lood

Ma ei maganud möödunud öösel peaaegu üldse. Mõtlesin imelikest asjadest.
Õnneks katkestas Kritiani telefonokõne minu kurvavõitu mõtiskelu.
"Ma laenutasin hokivideo!" kilkas Kristian. "Võta mõned õlled kaasa ja tule minuga koos vaatama."
"Mis kuradi hokivideo?" imestasin.
"See on mingi dokfilm väravavahtidest ja dopingust." seletas Kristian asjalikult.
"Ah nii? Ma pole sellisest videost kuulnudki."
"Jaa, siin on peal selline hoki väravavahi pilt, kellel on ainult poolik mask peas. Kanadas on nii julged väravavahid, et söandavad lauba kaitsmata jätta."
"Mida kuradit sa seal ajad?"
"See mask katab ainult väravavahi suu," selgitas Kristian.
"Räägi veel, kes selle video peal mängivad...."
"Mingi Anthony Hopkins ja Jodie Foster."
"Kes sulle ütles et see on hokivideo?" imestasin arusaamatuna Kristiani juttu.
"Kes? Mul on, tead, endal ka silmad peas. Siin on hoki väravavahi pilt ja räägitakse doktor Hannibal Lecterist," vastas Kristian pisut solvunud häälel.
"Kuule, Kristian"
"Noh?"
"Ma olen seda hokivideot juba mitu korda näinud, aga vaata ise rahus ja helista mulle pärast."
Telefon helises umbes kahe tunni pärast. Kristiani hääl kostis arglikult nagu haua tagant.
"Juha, see ei olnudki hokivideo," sosistas Kristian.
"Kas seal kaanel on kirjutatud "Voonakeste vaikimine"?"
"On, aga ma arvasin, et see räägib mingitest mömmidest mängijatest. Kas ma tohin ööseks sinu juurde tulla?" nuuksus Kristian.
"Kurat, ma aimasin seda," ohkasin. "Sa siis kardad jah?"
"Sitaks kardan," lisas Kristian.
"Okei, tule ja too see video kaasa, ma vaataksin seda ka uuesti."
"Ei!" hakkas Kristian karjuma.
"No hästi, tule siia, ma teen meile lambapada..."
Torust hakkas kostma Kristiani kõõksumist ja vetsuukse pauk.
Toru jäi lauale. Kristiani suguvõsa must lammas puhus näost punasena
kõhtu tühjaks - suu kaudu.