sa ära küsi milleks jälle lähen
ja milleks ikka otsin uusi teid
mu süda valutab ja mulle vähe
on kõigest mis ehk seni köitis meid
ma tean et kuskil veel on uued rannad
ja uusi sündmusi võib tuua päev
see igatsus mind kaugustesse kannab
ja ekslemistel lõppu ma ei näe
nüüd lähen jälle kuigi seda leinan
mis siia sinu juurde maha jääb
kuid kuskil õitsvad valged ristikheinad
ja sõnajalg, mu rada sinna läeb
ma tean et igatsus on kõikjal sama
ei saa ju põgeneda enda eest
kuid loodud ekslema ja igatsema
vist ongi minu imeline tee

Hingepõhjani solvunud, küll sa kurat juba tead miks!